EVELIN ILVES | Ta kolis siia Moskvast. Oma kodulinna nime üle huulte tuues tõstab ta silmad ning pisarad pääsevad hääletult veerema (4)

Ta istub mu kõrvale ja vaikib. Lööb silmad maha ning vabandab vaevukuuldavalt. Et on väga väsinud. Et ei saanud und öösel. Et tegelikult pole juba mitu ööd sõba laugeile saanud. Ta silmad helgivad pisaravalmilt. Ma ootan, millest ta tahab ise alustada.

Ta pakub, et võib eesti keeles rääkida. Mu kõrv aimab kerget aktsenti ja süda rõõmustab juba mõne lause järel hiilgava grammatika üle. Tema viis lauseid moodustada on natuke vanaaegne, hästi reeglipärane ja piinlikult puhas laenudest ning parasiitväljendeist.