EVELIN ILVES | Koletis pidi laskma maskil langeda ning oma tõelise palge paljastama, et valgustatud juht võiks lõpuks sama teha

„Kui midagi kusagil on, siis on seda varsti kõikjal…“. See lause kuulub Poola luuletajale ja proosakirjanikule Czeslaw Miloszile. 1980. aastal Nobeli kirjanduspreemia üleandmisel nimetas Rootsi Akadeemia ta kirjanikuks, kes „annab hääle alastiseisundis inimesele raskete konfliktide maailmas“. Puna-Poola diplomaadina 50ndate alguses Pariisis Läände hüpanuna kandis ta kaasas kogemust võika režiimi valedest ja vangerdustest, mida Lääne haritud kolleegid liiga tihti uskuma jäid ja kahetsusväärselt harva läbi nägid.

Seda lauset raamatust „Vangistatud mõistus“* seletab Viivi Luik vestluses Hedi Rosmaga** lahti järgmiselt: „Milosz tahab ütelda, et kui meie arust kauges maakera nurgas midagi jõledat toimub, siis varem või hiljem see jõledus laieneb ja jõuab ka siia, olenemata sellest, kas me seda usume või ei usu“.