Evelin Ilves

Foto: Mari Luud
Evelin Ilves 4. veebruar 2022 12:39

Kui õnnetus juhtub piltlikult öeldes peaaegu ekraanidel, puudutab see justkui igaüht meist. Minu tänane kirjatükk püüab avada äkksurma meditsiinilisi tagamaid, et meie kõigi teadlikkust tõsta või värskendada. Konkreetseid inimesi see tekst ei käsitle, info pärineb teadusartiklitest ja Mayo Kliiniku (USA) materjalidest, mida ikka vahel üle loen, kui olulisele probleemile kokkuvõtvat tervikkäsitlust otsin. Kui keegi meile ootamatult, jalapealt ja jooksuringil või tööpostil sureb, paneb see loomulikult küsima: kas ka mina olen ohus? Või mu kaasa? Isa? Laps? Ja kas on ka kaotuse tagajärgede maandusmehhanisme me riigis peale ohvri enese, kes läinud?

Kui viimane küsimus kohe esimesena katsuda ära klaarida, siis kahjuks on Eesti ainus riik Euroopa Liidus, kus tööõnnetuse ja kutsehaiguste kindlustus puudub. Näiliselt on see vastutus tööandja oma, tegelikkuses aga lähevad pooled – kannatanu ja tööandja – lõpuks ikkagi kohtusse ning ainult vääramatult naiivne võib uskuda, et võitjana väljub sest keerisest kannatanu.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
1,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon