Evelin Ilves

Foto: Mari Luud
Evelin Ilves 20. jaanuar 2022 08:08

Aasta on alanud surmateadete sajuga. Ootamatult on lahkunud nii noori ja ilusaid inimesi, et võtab sõnatuks. On läinud neid, keda me kõik terve eluaeg teadnud ja imetlenud oleme – kui nii minu põlvkonnakaaslaste vanemad kui ka lapsed kedagi korraga jumaldavad, on kahtlemata tegu eriliselt kalli kaasmaalasega. Taevastele radadele on siirdunud kahetsusväärselt palju ka lihtsalt tarku ja toredaid tegelasi, kellest avalikkus palju ei tea, ent keda võib pidada järelehüüete järgi ikkagi suurele ringile inimestest asendamatuks. Isegi üks kuulus pealinna koer – hiiglasliku fännklubi iidol ja hingehoidja – läks lendu tähtede poole, jättes maha terve linnaosatäie leinajaid.

Ma ei küsi täna, mille eest nad nõnda põgenevad. Või et kas neil oli infot selle kohta, mis siin maamunal edasi juhtuma hakkab, mida nad mingil juhul kogeda ei soovinud. Mõtlen hoopis sellele, kui rahul ja õnnelikud olid nad tegelikult oma maist rada käies. Meediaruum ja kindlasti ka mahajääjate südamed on tulvil tänu ja imetlust koosoldud hetkede eest. Kiidetakse taevani ja kummardatakse maani. Virtuaal-ja pärispisaradki ei taha lõppeda, kui väljendatakse oma kurbust aja kulu ja üürikeseks jäänud jagatud elu elu eest. Vägisi tulevad meelde armastatud laulu sõnad, mis räägivad sellest, et on hetki elus palju, mis määravaks kord saab, võib-olla on see saatus, et täna lahkub ta, kuigi palju palju aastaid oli olnud mulle naabriks…

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:

Telli Õhtulehe digipakett

Vaata võimalusi
  • 11 erinevat digiväljaannet
  • Üle 2000 artikli kuus
  • Jagamisõigus 4 sõbraga
  • Tellijatele mõeldud auhinnad
Näita vähem
€ 0 / nädal€ 11.99 / kuu
Telli

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
  • Ühe artikli lugemisõigus
Näita vähem
€ 3.99