Käes on jaanuar, esimene selle aasta retsept tulekul.
Jututades peatoimetajaga jõudsime arusaamisele, et nüüd tuleb teha ahvenast midagi. Peipsil ja Pärnus kala tuleb ilusti, kutsus mind järvele kaasagi, aga olin kahjuks hõivatud ja ei saanud minna. Sotsmeedia on paraku täis sõprade ja tuttavate tehtud pilte Peipsilt ja ahvena püügist, valus vaadata. Kuidagi on olnud nii kiired ajad, et pole mahti leidnud. Aga küll ma jõuan!
No kui ahven siis ahven, aga inimene planeerib, jumal juhatab ja teeb asju omasoodu. Heliseb telefon ja hellab sõber Jari, Soomest. Jutt lühike, ta on kohe laeva pealt maha sõitmas, saame kokku, räägime, teeme paar „kalja“. Kui trehvame, siis surub mulle pihku koti, kus sees värske siig. Ma ei hakanud uurima, millisest veekogust ja kui kaugelt Helsingist ta selle välja võrgutas. Ilmselgelt kusagilt sellisest kohast, mis jeeli-jeeli üldse Soome kaardile on kantud.
Kommentaarid (0)