EVELIN ILVES | Kui 50 aastat tagasi tulid lauslollused Venemaa pealinnast, siis täna voolab otsustemuda Toompealt (3)

Pea kolmkümmend aastat oleme end vahelduva edu ja vähemalt näilise panustamisega üritanud postsovettidest põhjamaalasteks positsioneerida. Koroonapandeemia on toonud valusa tõe: Põhjala riigid pole põhjusega meid seni endi hulka arvanud. Peamine pole mitte vähene solidaarsus riigi tasandil või omanäoline minimalistlik maksusüsteem, vaid käitumine puhtinimlikul tasandil. See on parameeter, mis meie riigijuhtide kaudu levitab me lugu kogu maailmas – vähemalt seal, kuhu nad füüsiliselt või ka meediakanalite kaudu jõuavad. Vahelduva eduga on meil õnnestunud üht-teist ka periooditi varjata ning siludagi, aga viimased paar aastat oleme ikka täies alastuses näidanud, kes me (ikka veel) oleme. Idaeurooplased.

Pole sugugi meeldiv seda nentida, sest antud termin ei tekita austust ega inspireeri mitte kedagi. See kätkeb endas peamiselt ülbust elu ja kaasinimeste suhtes, hoolimatust, ülimat individualismi, ahnust, räpakust ja lihtsalt... lollust. Nagu äsja üks koolijuht kirjutas: tark rahvas poleks pandeemias sinna jõudnud, kuhu me juba teist korda teel oleme. Mürkpunasesse vööndisse, mis ähvardab rusustada kõrgeima astme arstiabi võimekuse. Hingematvalt hull väljavaade meie meedikutele ning häbi teenindussektori äsjasele lootusrikkale valmisolekule võõrustada kord taas nii sise- kui väliskülalisi...