EVELIN ILVES | Esimene ja viimane. Vehklejad

Vaatan uudiseid meie kuldse epeenaiskonna igast liigutusest ja rõõmustan koos Eesti rahvaga uute, värskete ja imeilusate iidolite sünni üle. See tõstab meie kõigi enesehinnangut ja innustab loodetavasti tuhandeid väikseid ja suuremaid tüdrukuid sportima ja kindlasti ka vehklema. Aga olümpiavõitu ei taga ainult kümned tuhanded treeningtunnid ega pelgalt hiilgav tehnika, töökus ja anne. Need kõik on eeldused, kuid maailmaareenil miljonite silmapaaride tähelepanu all oma sooritust tehes saab kaalukeeleks iga sportlase psühholoogilise relva töökindlus. Vankumatu närvikava on kõigi tiitlivõistluste medaliomanike trumpäss. Teekond selle meelekindluse üles ehitamiseks algab varajases lapseeas ning on alati okkaline ning lugematuid takistusi täis. Kuid see vist karastabki.

Kui vaatasin meie õnneliku võiduka naiskonna paraadfotot, meenusid mulle ühed teised sama armsad pildid.

Saatus pakkus mulle võimaluse neist kahe piigaga lähemalt tuttavaks saada siis, kui nad alles lootustandvad noorsportlased olid: Erika Kirpu, 17-aastane Tartu tüdruk, ning Katrina Lehis, 20-aastane Haapsalu kuulsast vehklemiskoolkonnast.

Nad mõlemad said Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu Noore Sportlase Preemia, mida andis välja Presidendi abikaasa allfond, mille nõukogus valisid sadade kandidaatide seast üksikud laureaadid välja olümpiavõitja Erika Salumäe, puuetega laste ja noorte ujumistreener Õnne Pollisinski, tollane EOK turundusjuht ja endine tippkergejõustiklane Anu Kaljurand ja presidendi sisenõunik Heli Suvi.