Kolumnid

EVELIN ILVES | Jaanipäev, mil tahtsin lihtsalt nutta... (1)

Evelin Ilves, 24. juuni 2021 00:14

Evelin Ilves

Foto: Mari Luud

Ausalt – ma ei mäleta, millal ma viimati jaanilaupäeval Tallinnas olin. Ilmselt üle 20 aasta tagasi... Sestap peab see ju eriline olema. Hommik algas sellega, et olles lubanud lapsele ta kenasti rongi peale toimetada, unustasime end hommikukohvi kõrvale maast ja ilmast rääkima – ma nii armastan neid aeglasi ühiseid hommikuid! - ning aeg voolas märkamatult „punasesse”.

 Üritasime lootusetut – ehk rongi kinni püüda – ent Sakus andsime alla. Sealt edasi Viljandi poole on rongidel ikka nii palju otsem ja kiirem tee, et peatuste aeg meile enam võimalust ei kingi. Vaatasime üksteisele otsa – sõbrad kõik rongis ja võõrustaja nukralt maas – ning otsustasime jaanilaupäeva muretsemisega mitte rikkuda. Lõppude lõpuks on bussid ka olemas ning õhtuks jõuavad kõik kindlasti oma sihtkohta. Läksime hoopis ja tegime vanaemale pühadekalli, kes ootamatult sülle kukkunud lapselapse külaskäigu pärast suisa sõnatu oli.

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

17.06.2021
EVELIN ILVES | Töö südame ja kätega võttis ajult tapva koormuse ning tegi närvipuntra õnnelikuks
10.06.2021
EVELIN ILVES | Uus valge surm poeriiuleil. See mõjub meie laste maksadele nagu alkohol ja muudab rasvunuks
04.06.2021
EVELIN ILVES | Arvasin, et saan oma unistuse lammutamisest südamevalu. Ent tõsiselt haiget sai hoopis muu
29.05.2021
EVELIN ILVES | Mida teha, kui tunned end väsinuna ja valutavana, kuid proovid ei leia mingit haigust?