Kolumnid
12. juuni 2021, 13:14

KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL | Kiirustage – Pärnus on ilm suurepärane ja head toitu pakkuvad kohvikud tühjad!

Pärast pooleaastast pausi pistab supipöial oma pea arglikult maski tagant välja ja küsib, et kas nüüd juba võib süüa päris kohtades päris toitu? Jaaaa, võibki! Ja nagu tellitult on pöial parasjagu Pärnus, ilm suurepärane ja kohvikud... üsna tühjad. Sest et peamist turismimassi tegijat soomlast veel pole tulnud, ikka sellesama va katku pärast.

 Aga olgu need katkumõtted meist seekord kaugel, sest hea söök on lähemal! Pärnus avas hiljuti uksed uus puhvet nimega Ferro.

Nii parajalt sooja ja päikeselise suvehaku puhul oleks patt mitte kasutada tänaval istumise võimalust, mistap jääb interjöör vaatenurgast väljapoole. Eksterjöör on aga seda kaunim, et kõrvallauda sätivad end parasjagu sünnipäeva tähistama kaunid inimesed. Neist kauneim on ilmselgelt pisut segaduses sellest, et üks külaline toob koos lilledega ka reeturlikud arv-õhupallid, mis kokku moodustavad õrna vanuse 17.

Lühikeses menüüs oli paraku vaid üks supivalik – ramen – mida aga sai valida erinevate lisanditega. Üsna huupi valisin seentega versiooni (6 eurot). Ooteajal toodud leivakorvikeses olev tume magushapu seemnepätsike sobis kenasti ooteks, määrides sinna peale musta ja valge seesamiga kenaks dekooritud võipallikesi.

Supikese saabumine võttis napp viis minutit. Julgelt happelises leemekeses andsid mõnusa merelise puudutuse kahte sorti vetikad, krõpsuvat struktuuri lisasid ribastatud punakapsas ja porgand, happelis-vürtsikat vunki viskasid veelgi juurde marineeritud seened ja ingver. Erkrohelised sojaoad ja õhkõhukesed rediseseibid olid pigem dekoor-elementideks, kuid kokku nägi kogu kausitäis kenake välja ning ka maitsekoosluse eest võib vaid kiita.

Pisuke piinlikkusehetk saabus aga siis, kui olin lõpuni söömata ramenikausikese ära saatnud (sest no ei saa lusikaga ju leeme seest neid viimaseid nuudleid kätte) ja alles siis avastasin, et komplektis olid olnud ka ootuspärased söögipulgad, mille puudumise üle olin hetk tagasi imestanud.

Teiseks käiguks valisin asutuse uhkeima roa: grillitud antrekoodi (18 eurot, mida aga miskipärast veebimenüüst ei leia!?!). Selle saabumiseni kena naeratuse saatel kulus u 15 minutit tellimisest.

Liha küpsusastme küsimise peale kordasin seda ohtlikuvõitu fraasi „andke nii toores, kui pakkuda julgete“, mis seekord andiski pisukese tagasilöögi.

 Kuna lihatükk osutus olevat üsna mitmete sidekoe kihtidega, siis oleks veidi pikem küpsetus aidanud seda viga peita. Samas õhkas taldrik juba lauale tuues ehedat mõnusat grillilõhna. Kaunite grillitriipudega ning seest mahlaselt punane liha nägi kaunis välja ja maitses siiski vägagi hästi.

Spargli puhul soovitaks samuti veidi suuremat hoolt – osadel vartel oli alumine puitunud osa külge jäänud. Mõnusalt ürdine ja struktuurne kartulipüree ja hea bešamellkaste koos üle grilli käinud tomatikobaraga ning muu asjakohase dekooriga lõid aga nii hea visuaalse üldmulje kui ka rahuldustpakkuva maitsekoosluse.

Kokkuvõtteks – supipöial on üsna püsti, kiites maitsejulget ramenit; praepöial on küll vähesema kindlusega, kuid samuti püstipoole. Kraps, naeratav ja kiire teenindus lisab plusspunktikese ja nii sünnibki üldhinnang: seda puhvetit soovitan ma küll!