Toiduuudised

MEETALU PERENAINE HOIATAB: Eestis võib mett osta vaid siis, kui oled selles asjas kindel! (1)

Katkend Krista Kivisalu raamatust “Meie mesilased”, 16. aprill 2021 14:39
Osta mett vaid siis, kui tead ja näed mesinikku, kelle hoolealused on selle korjanud. Foto: Aldo Luud
Toidupettus on niisama vana nagu maailm. Mida hinnalisem toiduaine, seda enam petuskeeme selle ümber viitsitakse punuda. Mesi on kahtlemata väärtuslik ja suur nõudlus tema järele on see, mis mee petturitele ahvatlevaks teeb.

Seega pole imestada, et mesi on maailma kolmas enim võltsitud toiduaine pärast oliiviõli ja piima. (Ohustatud toitude „edetabelist” leiame ka vanilli, kohvi, õunamahla ja loomulikult maailma kalleima maitseaine safrani.)

Meepettus ei ole siiani meedias kuigi populaarne teema olnud, pole ju mee asemel siirupi söömine üldjuhul surmav. Toidupettustest on meil vahest kõige paremini vahendatud 2013. aasta kurikuulsat hobuselihaskandaali – toonane lugu ületas uudisekünnise kogu maailmas. Mäletatavasti leiti toona Euroopa paljudes riikides müügilt veiselihatoitudena pakutavate toitude koostises deklareerimata või valesti deklareeritud hobuseliha, kuigi tegelikult puutub ostja kõige tõenäolisemalt petukraamiga kokku, kui ostab poest oliiviõli, piima ja mett.

Usutavasti hakatakse nüüd mee päritolu vastu siiski suuremat huvi tundma, sest viimastel aastatel on meepettus tornaadona hoogu juurde saanud. Sageli kordub neis petuskeemides sõna „Hiina”. Näiteks ei võta Kanada ega USA toll enam vastu Hiina päritolu mett: kui USA mesinikud 2001. aastal Hiina mee riikitoojaid kunstlikult madalate hindadega turusolkimises süüdistasid, kehtestas USA valitsus Hiina meele tavahinnast kolm korda kõrgemad tollitariifid. Sellest peale ei tule Hiina mesi ametlikult Põhja-Ameerika turgudele, kuid on seal ometi, sest ärimehed „pesevad” mett kolmandate riikide kaudu.


Kanada leidis kaks aastat tagasi, et 23 protsenti testitud, kaubanduskettides müüdavatest metest on eri sorti võõrsuhkruga rikutud. USAs on olukord veel hullem, näiteks lasid kaks juristi viimase kahe aasta jooksul kohtulugude raames testida 110 kaubandusest korjatud meepurki. Tulemus on ehmatav: koguni 70 protsendis purkidest polnud ehtne mesi!

Interpoli andmetel võib keskmiselt kolmandikku kogu maailmas müüdavast meest pidada ühel või teisel moel võltsituks.
*
Hoolimata kahe aasta tagusest raportist valitseb Euroopa mesinduses ikka samasugune hädaolukord nagu USAs. Euroopa Liit on maailma suuruselt teine meetootja Hiina järel, peale selle oleme suur meetarbija ja maailma suurim mee sisseostja. Enamik meie importmett tuleb Hiinast.
Tänavu, 2020. aasta jaanuaris kogunesid Euroopa riikide mesinike esindajad. Suuremad tootjamaad Rumeenia, Ungari, Hispaania ja Itaalia teatasid otsesõnu, et kuna mee hulgihind on nii madal, ei tasu professionaalne mesindus enam ära. Näiteks Ungaris on mitu tootjat tegevuse lõpetanud: neil ei tasu mett müüa, sest kokkuostuhind on kukkunud alla kahe euro kilolt. Hiina mett müüdi 2019. aastal Eu-roopasse katastroofilise hinnaga 1,26 eurot kilogramm. Võrdluseks: Hiinas maksab kohalik mesi kümme kuni 40 dollarit kilo. Kust tuleb nii suur hinnavahe? Võltsinguteks kasutatava siirupi kilohind Hiinas on umbes 0,5 dollarit. Hiina „mee” impordihind läheb paika, kui arvestada, et Euroopasse müüdud Hiina „meelaadne toode” sisaldab keskmiselt 70 protsenti siirupit ja 30 protsenti mett.
*
Paljud meepakendajad Euroopas lõikavad sellest kohutavast turuolukorrast kasu. Mee ostuläbirääkimisi lükatakse meevõtuajast üha kaugemale, et suurendada tootjas ebakindlust. Tõeliste kohalike meetootjate laovaru aina kasvab. Turg ei toimi enam nõudluse ja pakkumise suhte järgi – hind on ülimadal hoolimata sellest, et meesaak euroliidus oli eelmisel suvel keskmiste näitajate järgi kehv.
Euroopa mesinike olukorda halvendab seegi, et võrreldes konkurentidega mujal maailmas on meil suhteliselt kõrged mee tootmiskulud, kõikudes umbes kümnest eurost kilo kohta Belgias 1,80 euroni Leedus.
*
Niisiis nõudsid Euroopa mesinikud 2020. aasta jaanuarikuisel kohtumisel märgistamisreeglite karmis-tamist. Näiteks Kreeka oli juba varem kehtestanud kohustuslikuna nõude märkida tootesildil mee konkreetne päritoluriik. Tulemus: kohalike mesinike konkurentsivõime tõusis märgatavalt. Ka ungar-lased ei tahtnud jääda ootama euroliidu tegutsemist, vaid moodustasid eelmise aasta lõpul ühingu European Bee Made, mille eesmärk on kaitsta mett võltsingute eest.


Mesinike nõudmistele järgnes tänavu (Mullu - toim) mai keskel Brüsselis koostatud konkreetne tegevusplaan. Selle meetmetena tahetakse näiteks senisest tõhusamalt kontrollida kolmandatest riikidest sisse toodavat mett ja muuta mee teekond läbipaistvamaks. Ühe konkreetse sammuna muudetakse mee päritoluriikide märkimine sildil kohustuslikuks riikide ja protsentide kujul.

Samal ajal on suured tootjad ja pakendajad märgistamise vastu. Nende väitel segab see tarbijat ja pealegi polevat päritolumaal mingit tähtsust, kui tootmisel on järgitud head tava. Ka väidavad mee riikitoojad, et toodete täpne märgistamine ei ole küllaldane vahend võltsimise vastu.

Viimane väide on tõsi: märgistamisest ei piisa, sest petturid on osavad.

Aga millest siis oleks abi?

Võltsmee tuvastamiseks on aegade jooksul kasutatud eri meetodeid. Paarkümmend aastat tagasi kasutati mee analüüsimiseks võõrsuhkrumeetodit, kuid siis õppisid võltsijad tegema riisist suhkrut, mis analüüsis käitub nagu õistaimedelt pärit suhkur. Vastukaaluks hakkasid laborid otsima metest õietol-mu, et selle abil määrata mee päritolu. Paraku oli oma meelaadsesse tootesse suva järgi õietolmu lisamine võltsijatele üsna lihtne ülesanne.

Õnneks on vastus olemas.

Kanadas mete olümpial jäid petturid vahele tänu sellele, et seekord võeti näidistest meeproovid uue tuuma-magnetresonantsmetoodika (NMR, nuclear magnetic resonance) abil. NMR-meetod on maailmas kasutusel olnud juba viis aastat, kuid mee analüüsimisel uus.


NMR on just seesama meetod, mille kasutuselevõtu nimel sündis mullune ETV „Pealtnägija” saade meepettustest. Toona NMR-meetodit Eestis veel ei aktsepteeritud, ka Euroopa Komisjoni tunnustatud teadusuuringute ühiskeskus (Joint Research Centre) polnud seda heaks kiitnud. Nüüd, aasta hiljem, ütleb VTA toiduosakonna peaspetsialist mu pärimise peale, et eelmisel aastal sündis otsus hakata ka Eestis tuuma-magnetresonantsmeetodi abil mett analüüsima.

Kahjuks aga puudub meie riigis labor, kus oleks võimalik sellist meeanalüüsi teha, selleks on amet otsinud koostöölaborit Euroopast. Kuna töö selle nimel alles käib, puuduvad praegu andmed, kui ulatuslik võiks olla meepettus Eestis.
Õigluse nimel peab mainima, et NMRiga mee testimise võimekusega ei saa maailmas hiilata just paljud laborid. Näiteks on kogu Põhja-Ameerika peale selliseid ametlikke meelaboreid vaid kaks: üks USAs ja teine Kanadas.
*
Mida siis ikkagi teha saaks, et tarbijani jõuaks õige mesi, mesinik saaks oma tööst tulu ja meevõltsijate hoog raugeks?

Üks viise on tõhustada kontrolli. Nii tegi näiteks Kanada suurmesinik Peter Awram. Ta ostis ise oma perefirmale NMR-aparaadi ja koostab nüüd Kanada meeproovide andmebaasi. Mees tegutseb Kanada toidu järelevalve inspektsiooni heakskiidul; koostööd tehakse naabritega USAs, et täiendada kogu Põhja-Ameerika meeproovide ühist andmebaasi. Awrami laboril on tugev seljatagune, näiteks on tal British Columbia põllumajandusministri Lana Pophami toetus.

Oma mesilaslembuses on Popham tuntud ka kui „mesilasdaam”. Awrami laboris testitud kohalik mesi, mis vastab standarditele, saab külge sildi „Buy B.C.” ehk „Osta British Columbia mett”. Kas tõesti usub Awram, et isikliku algatusega saab päästa terve regiooni, võibolla isegi riigi mesinduse? Jah, kinnitab mees uud-isteagentuurile CBC. „Me peame meepettustele piiri panema kohe, sest muidu pole viie aasta pärast Kanada mesindust enam olemas,” väidab ta.


USAs ja Suurbritannias katsetatakse toidupetturite vastu toidu jälgitavuse süsteemi – seda-sama blockchain-süsteemi, mille kaudu saab igaüks jälgida oma paki teekonda ekraanil ja mille soovitab kasutusele võtta Euroopa Liidu vastne tegevusplaangi.


Aga lõpuks otsustab ikkagi tarbija. Ja selleks peavad kohalikud mesinikud tegema järjekindlalt tööd selle nimel, et Eesti mett tutvustada, teavitada, tunnustada. Eeskujuks võib tuua Rootsit, kus organi-satsioon Rootsi Mesilased on oma üleriigilise projekti „Minu Rootsi mesi” käigus teinud tohutut tööd kohaliku mee propageerimisel ning teisalt tekitanud Rootsi meele ekspordikanaleid.

Rootsis ei seata eesmärgiks müüa kohalikku mett tavalise segumeena, vaid soovitakse anda igale meepartiile erilisi tunnuseid kas päritolu, korjeperioodi või taimeliikide alusel. Näiteks koguti projekti käigus mee lõhnu, maitset ja värve kirjeldavaid sõnu, edasi koostati koostöös sensoorikateadlastega Rootsi tüüpilisi meeliike iseloomustav sõnastik. Eesmärgiks aidata mesinikel mett asjatundlikumalt turustada. Rootsi meeturul ongi asjad korras: 90 protsenti müügist moodustab kohalik mesi.

Meevõltsijate hoogu aitaks kindlasti peatada tarbijate teadlikkus. Lootust annab see, et noorem põlvkond hoolib aina enam sellest, mida ta sööb ja miks ta seda sööb. Kui tarbijat aitaksid riigi selged nõuded mee märgistamise suhtes, toimiv testimissüsteem ja kaupmeeste huvi esitleda Eesti tootja me-si eraldi riiulil – siin on Eesti mesi, siin mesi mujalt! –, oleks teavitamistöö eriti viljakas. Kui tarbija jätab kahtlase meelaadse toote riiulile, olgu see kuitahes odav, oleks meepettustel lõpp. Kes viitsiks keemikuid palgata ja trikitada, kui tema laboritöö järele pole nõudlust?


Mee ostmine on õnnemäng. Jah, poest võib mett osta, aga mina ostan mett ainult siis, kui ma tean seda mesinikku, kust mesi on pärit. Märge sildil „Euroopa Ühendusest pärit meesegu” on mulle ohu märk.

Ühelt poolt ei saa ma kindel olla selle mee koostises, teisalt on mu põhimõte osta kohalikku alati, kui võimalik. Eesti mett on ju võimalik osta, miks teha oma elu keeruliseks? Mul ei ole siin muud retsepti, kui leida endale oma mesinik.

Isiklik mesinik, kelle kohta sa tead, et tal on tarud, ja keda sa usaldad, teades, et ta ei lahjenda mett ega osta Poolast teadmata päritolu meelaadset toodet juurde, mida ta siis aeg-ajalt enda mee pähe müüb.

Oma mesinik võiks olla igal linnainimesel, sama-moodi nagu oma talunik. Tema juures saad käia vaatamas, kuidas mesilased elavad, saad ehk osa vurritamisestki. Temalt saad kärjemett, võibolla ka vaha ja taruvaiku. Otsekontakt loeb, meel on täies-ti teine tähendus, kui tead isiklikult tarusid ja inimesi, kes selle purkijõudmise taga. Ja ehk oled näinud neid mesilasi, kes selle mee tegid.

Mis on meepettus?

Meepettuseks loetakse, kui mee tootmisel on tehtud üht järgnevast:

  • lahjendatud mett maisi-, suhkruroo-, peedisuhkru-, riisi-, nisu- vm siirupiga;
  • kuivatatud tarust võetud, veel valmimata mett vaakumkuivati vm tehnilise seadme abil;
  • kasutatud ioniide mee peenfiltreerimiseks, maitse või värvi muutmiseks;
    varjatud mee geograafilist ja/või botaanilist päritolu;
  • antud mesilastele korje ajal lisasööta.

Mille poolest on päris mesi parem kui meelaadne toode?

Mees olevad ensüümid, mineraal- ja antibakteriaalsed ained on looduslikud ja organismile hästi omastatavad. Mesi tugevdab organismi immuunsüsteemi ja on põletikuvastase toimega. Meelaadses tootes on ilmselt tavaline lauasuhkur keedetud siirupiks. See pole otseselt tappev, aga selles pole ka midagi head. Siirupit saad ju üsna odavalt keeta ise kodus või süüa lusikaga valget suhkrut, selleks ei pea poest eraldi purki ostma. 

Oluline on seegi, et kohalikku mett ostes toetad kohalikku põllumajandust, poest suvalise päritoluga suvalist ainet ostes toetad rahvusvahelise haardega ärimehi.

Edasi loe ja vaata SIIT!