Toiduuudised

VÕIMAS MUNAGALERII | Loe kevadpüha paganlikust ajaloost ja vaata, kuidas meie inimesed mune kirjavad (1)

Manona Paris, 4. aprill 2021 18:42
Foto: Kollaaž
Kuidas tänavu meie inimesed lihavõtete puhul kanamune kaunistavad? Esimesed on juba enda kaunitaridest koos meisterdamiskirjeldusega saatnud.

Pane sinagi meile teele oma värvitud kanamuna pilt aadressil:

Info@toidutare.ee

Galerii täieneb pidevalt.

Miks aga mune värvitakse? 

Samal teemal

SLÕhtuleht on seda varem kirjeldanud nõnda:

Muna on ülestõusmispühade võrdkujuks sellepärast, et see on eelkõige uue elu sümbol On teada, et juba antiikajal värvisid egiptlased ja pärslased kanamune, mida kinkisid oma sõpradele. See tava on seotud tõsiasjaga, et pärslased uskusid, nagu oleks Maa kunagi saanud alguse munast ja et see evib imejõudu. Samuti oli muna viljakuse ja elu sümbol. Mune värviti ja kingiti tavaliselt uue aasta saabumise puhul, mis tollal sündis kevadel.

Jänes või küülik oli Egiptuses viljakuse sümbol ning on selle tähenduse säilitanud tänaseni. Ka mune on lihtsam seostada viljakuse kui Jeesusega, kuigi taassünni sümbolina seonduvad need kenasti ka ülestõusmisega. Vanas Egiptuses assotsieerus jänes Kuuga. Samuti on jänes seotud ööga, sest ta tavatseb just öösel käia toitu otsimas. Jänese sigimiskiirus sai armastuse, elu ja viljakuse sümboliks. Kristlased võtsid selle traditsiooni üle, ühendades tema kui uue elu märgi lihavõttepühadega.

Ühe ristiusu pärimuse järgi viis püha Maarja Magdaleena esimese lihavõttemuna Rooma keisrile Tiberiusele, alustades oma palvet sõnadega: “Kristus on üles tõusnud.” Muna oli ühtaegu nii surma (puusärk) kui ka elluärkamise (tärkamine) sümbol. Värvinud muna punaseks, andis Maarja Magdaleena talle veel ühe tähtsa ristiusulise tähenduse: punane oli Kristuse vere sümbol. Lihavõttepühade küünlad on kirikus samuti punast värvi.

Teise pärimuse järgi värvusid Jeesuse ülestõusmises kahelnud ja selle kohta tõendit nõudnud naise korvis olnud munad punaseks.  

Rahvakultuuri uurija Ahto Kaasik kirjutab Maavalla koja portaalis, et mitmed uuringud on näidanud, et valdav enamik eestlasi peab saabuvat püha muna- ja kevadpühaks. "Lihavõtte- ehk ülestõusmispühal pole siin juuri. Need nimed seostuvad võõrsilt toodud religiooniga, mida valdav enamik eestlasi ei järgi. Seevastu põlisel munapühal on siin vägevad ja jumalikud juured, mis toidavad kõige kaunimal viisil meie rahvuslikku iseolemist. Oleme ilmalinnu rahvas, kes austab elu ja loomist. Meie riigi ülesanne on hoida ja edendada oma põlisrahva kultuuri. Seetõttu peaks ka eelolev riigipüha kandma just munapüha mine."

Munapüha, kiigepüha, suur püha ehk enipäiv on Kaasiku kinnitusel maarahva vana kevadpüha, millega kaasneb hulk muistseid kombeid. Munade värvimine, koksimine ja kinkimine, kiigele minek ja pühade-eelne rõõmus suurpuhastus on paljudele kodust tuttavad.

Muna on elu ja õnne seeme või allikas ning ühtlasi märk sellest. Kevadpüha aga on järgneva kevade ja suve seeme ehk muna.  Munapüha on üks aastaringi väekohti, mil tehtust või tegemata jäetust sõltub inimese, tema lähedaste ja majapidamise hea käekäik. Kuna põhja poole saabub kevad hiljem, peetakse seal munapüha suvistepühal.