Foto: Video: Rauno Vahtre, montaaž: Tatjana Iljina
Manona Paris | Video: Rauno Vahtre, montaaž: Tatjana Iljina 22. detsember 2021 13:03
Eestlaste kultuuripärandi ametlikuks osaks tunnistatud peolaudade kuninganna – sült – on siinkandis juba sajandeid laineid löönud, olles alul sakste piduroog, siis lihtrahva argitoit ja viimaks taas pidulik suupiste. Paraku on sült saanud nüüdseks ka sellise roa maine, mida on võimatu kodus teha. See aga lihtsalt ei vasta tõele.

Eestlaste kultuuripärandi ametlikuks osaks tunnistatud peolaudade kuninganna – sült – on siinkandis juba sajandeid laineid löönud, olles alul sakste piduroog, siis lihtrahva argitoit ja viimaks taas pidulik suupiste. Paraku on sült saanud nüüdseks ka sellise roa maine, mida on võimatu kodus teha. See aga lihtsalt ei vasta tõele.

Eestimaalaste toidulauale on sült jõudnud saksa toidukultuuri kaudu juba keskajal, mil see kuulus linnarahva ja mõisnike toidusedelisse. Sült hakkas laiemalt levima eestlaste toidulaual 19. sajandil, populaarsuse saavutas see möödunud sajandi 20–30ndatel. 20. sajandi teisel poolel muutus sült peolaudade lahutamatuks osaks. Hea süldi keetmine aga näitas perenaise oskuste taset.

Markofka Toidutoa perenaine Inga Paenurm näitab, kui lihtne on ise panna sült tulele, see puhastada, leem selitada ja siis vormidesse valada. Ei midagi ülearu keerukat. Lihtsalt aega peaks olema.

Sülti on hea teha siis, kui kodus on plaanis pikem tegevus toas või aias. Liha podiseb rahulikult oma taktis, aga hea oleks sellele aeg-ajalt pilk peale heita.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad