Beer HouseFoto: Karmo Tüür
Kolumnid
7. oktoober 2020, 12:16

KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL | Beer House’is oli ilmselt parim guljašš-supp, mida ma seni saanud. Mis juhtus aga praega?

Tallinna vanalinna kõrtsid elavad praegu väga vaevaliselt. Esmaspäeva õhtusel ajal on enamik kas kinni või tühjad, üksikutes on sees laudkond või kaks. Raekoja platsi kaenlas oleva ruumika Beer House’i suures saalis on vaid üks pikk laudkond välismaalasi ning veel kaks-kolm inimest. Aga nagu ikka, on ka sellel kõigel oma plusspool – ei mingeid pikki ooteaegu!

Tallinna vanalinna kõrtsid elavad praegu väga vaevaliselt. Esmaspäeva õhtusel ajal on enamik kas kinni või tühjad, üksikutes on sees laudkond või kaks. Raekoja platsi kaenlas oleva ruumika Beer House’i suures saalis on vaid üks pikk laudkond välismaalasi ning veel kaks-kolm inimest. Aga nagu ikka, on ka sellel kõigel oma plusspool – ei mingeid pikki ooteaegu!

Tellimine algab pisut kentsakalt. Tellin mina esiteks supi ja siis prae, mille peale noorhärra küsib, et kas ma soovin suppi ikka hiljem? Eee ... miks ma sedasi peaks tahtma?

Teine kentsakus saabub lauda leivakorvis, milles ilutseb üks õhuke poolik leivaviilak. Üks! On see nüüd kokkuhoid või katkuhirmu veider ilming (noh et ei tekiks oletust, et järsku on sama viilak juba eelmise kunde näppe näinud)?

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99