Ole vait ja lõpeta see mangumine. Mingit tühja kõhtu sul pole - vaata, kui paks sa oled, häbi võiks olla!
Päikeseküllane kõrvaltänav tuntud kohviku ees. Miniatuurne, liibuvates teksapükstes naine kõnnib oma mehemüraka ja pealtnäha umbes üheksa-aastase tütrega ja on väga kuri. Tema hääle metalne kiledus on ehmatavas kontrastis lapse vaikse halinaga: "emmee, aga mul päriselt kõht tühi!"
„Midagi sul pole, vaata, kõht ripub üle ääre,“ kähvab ema ja sikutab tüdrukut kärsitult käest.
Seda misantsseeni kogemata pealt nägema sattunud mina surub kohatu naerupurske tagasi. Nimelt 9-aastasel tüdrukul ei ripu seal nüüd küll midagi üle roosa-kollatriibuliste moekate retuuside. Küll aga on kõrval tatsava müraka issi kõht ikka hea mitu sentimeetri-kümmet üle värvli. Tüdruku kaeblik silmavaade aga tabab mindki ja… ei ole siin midagi naljakat.
Viimasel nädala olen mitmeid kordi põrganud kokku käsitlusega – häbi ja paks.
Kommentaarid