Viljandi KohvikFoto: Karmo Tüür
Kolumnid
9. september 2020, 12:16

KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL | Odavkulinaarse (post)sovetliku ühisköögi võtted Viljandi Kohvikus. Miks küll? (1)

„Viljandi vanim järjepidevalt tegutsev kohvik aastast 1936“ – Eestis pole just palju puhveteid, mis saaks nii pika ajalooga kenitleda. Klassikaline kohvikuinterjöör ja väljapeetud värvilahendus. Ukse juures pilkupüüdev koogilett, maja sügavusse ulatuv ruumikas saal – kõik see loob hea esmamulje.

„Viljandi vanim järjepidevalt tegutsev kohvik aastast 1936“ – Eestis pole just palju puhveteid, mis saaks nii pika ajalooga kenitleda. Klassikaline kohvikuinterjöör ja väljapeetud värvilahendus. Ukse juures pilkupüüdev koogilett, maja sügavusse ulatuv ruumikas saal – kõik see loob hea esmamulje.

Sean ennast sisse leti lähedusse, lootuses et siis laabub ka teenindus kiiremini. Paraku tuleb välja et olin eksinud majareeglite vastu. Pensionil oleva pedagoogi olekuga daam teeb mulle selgeks, et söögi osas teenindatakse ainult tagasaalis. Kui ma imestunult kulme kergitan, siis järgneb seletus, et siin ees istuvad kohvitajad ja mind võidakse lihtsalt siia ära unustada. Aga – lubatakse karmi-ilmelise lahkusega – seekord võin ma siiski siia istuma jääda. Seekord! (Olgu öeldud, et kogu kohalviibitud aja jooksul polnud ees ühtegi kohvitajat, kuid kõik ülejäänud sööjad teadsid kodukorda ning istusidki tagapool).

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99