EVELIN ILVES | Pean küll praegu kohvri pakkima – aga ma tulen tagasi! (1)

Tuttavad keelduvad kangekaelselt uskumast, et kui Tallinnas või ka Pärnus on ilm hall, jahe ning sajune, on eriti kaugematel saartel – Hiiumaal ja Ruhnus, päike sügisel päevast päeva väljas vaheldudes suurte valgete pilvedega. Mõnikord tuleb mõnusat soojapoolset seenevihma ja siis tuleb ka hulgaliselt seeni. Metsad on sügisestel saartel nagu külluse aidad – mustikad, pohlad, jõhvikad, põldmarjad ja kõiksugu seened. Aedades valmivad õunad, pirnid, ploomid ja köögivili. Pole harv, kui kast värske kraamiga tõstetakse lihtsalt värava taha, kust soovija endale meelepärase võib kaasa haarata: kui ise ei jaksa kõike ära süüa, jagatakse lahkelt neile, kel aeda pole. Ja kõik kohad on vähemasti Hiiumaal avalik-õiguslikke õunapuid täis – ole vaid lahke ning siruta käsi välja.

Siis, kui päevad juba tuntavalt lühenevad, on lohutav teada, et päike loojub saartel hiljem kui mandril. Iga minut kuldset valgust on ju puhas kingitus. Ja isegi peale loojangut jääb merelt peegelduv heledus veel kauaks saare kohale kumama. Nii et kui Tallinna kesklinnas on juba kottpime, on samal ajal Hiiumaal veel pea tunnike imeilusat videvikku – ma olen ise selle võrdluse ära katsetanud ja see on tõsi.

Sügisene kontserdielu on saartel hämmastavalt vilgas ja kõiksugu toiduga seotud üritusi toimub kõigil suurematel saartel. Olles küll alati tähelepanelik väiketootjate uudistoodete jälgija ja mekutaja, olen iga kord leidnud neilt laatadelt või sügisefestivalidelt võrratuid üllatusi: mida kõike saartel ja väikestes maakodudes välja ei mõelda või võõrsilt toodud ideid järele ei proovita. Sellest kõigest saab igal sügisel varuda täiesti uusi ja tihti vägagi innovaatilisi maitseid ning lisandeid talvisele toidulauale.

Kalaga on sügisestel saartel eriline suhe. Terve suve, kui vesi soe, on kalaga probleeme – teda lihtsalt pole! Nõutud turistid sõidavad pikki vahemaid maha, et vaid korra suitsulest või tuulehaug ära proovida... Siiakalast nad ei unistagi enam. Sügisel on kõik vastupidi.

Praegu, kui enamik külalisi on näiteks Hiiumaalt mandrile pagenud, valitseb kalaturul hiiglaslik küllus: lestad, haugid, koha, särg, säinas, merilõhe ja muidugi siig – valikus on kõike ja palju. Pakutakse toorelt, soolatult, suitsutatult või praetult. Samal hommikul merest püütud. Selliseid maitseid ei saa suurtes linnades mitte kunagi kogeda. Selleks peab saarele sõudma!

Üks imeline üllatus ootab teid veel: suured rändlinnud hakkavad kogunema parvedesse. Varahommikud võtavad vastu võimsaid sookurgede kontserte, hilisõhtul võite merel korraga sadu luiki kohata. Nende elamuste kirjeldamiseks puuduvad sõnad, see ilu on lihtsalt lummav... Ja taevas on tähti täis ning igaühe unistused võivad Linnuteele liuglema jäädagi – see tee on särav ja lai ning sinna jõudnud unistused täituvad!

Sel aastal on kõik teisiti. Reisimine muutub sügise edenedes üha ebatõenäolisemaks ning võib-olla juhtub nüüd ime ning me oma inimesed avastavad lõpuks, et meie oma saartel on peaaegu sama mõnus kui mõnel Vahemere saarel. Tõsi, üks probleem siiski on: paljud suvised söögikohad on sügisel juba suletud. Ent siiski mitte kõik. Ja kevadine koroona-aeg õpetas kullerteenuse  selgeks kõikidele aastaringselt avatud toidukohtadele. Lõpuks on paljudes ööbimiskohtades ka ise võimalik kokata. Eriti tore, kui lausa puupliidiga öömaja leidub – toit lihtsalt tuleb elaval tulel sootuks teistsugune, ebamaiselt hea ja praksuva pliidi ees kaob viimnegi linnastress. See on saarte lubadus.

Mina pean sel aastal küll 31. augustil on kohvri Hiiumaal kokku pakkima, et septembrist juba Tallinnas Keskhaiglas tööd jätkata, aga nädalavahetustel putkan kindlasti Hiiumaale tagasi. Varasem kogemus ütleb, et kontrast sügisese pealinna ja armsa inglite saare ilma vahel on sama suur kui naastes Tallinnasse mõnelt Kreeka saarelt. Kes ei usu, proovige järele. Vananaiste suvi Hiiumaal võtab kõik külalised kaunisti oma sooja embusesse... Juba tunnen selgesti, et midagi minust jääbki siia ja see on nii hea.

Aitäh sulle, Hiiumaa! Näeme pea!

***

Suvel, eriti vananaistesuvel, on lihtne kohalik toit mistahes peenest eksootikast tuhat korda etem. Koduse kasvuhoone tomatid, peenralt kurgid, sibulad, rohelist, krõbedad ahjukartulid ja kodujuustukaste. Kõrvale kergelt praetud värske kala, grillitud juust või mis kellelgi meeldib. Magustoiduks kohev munakook või helevalge besee metsamajade ja vahukoorekreemiga.

Hunnitu!

Kuna kastmed on need, mis toidule viimase ja kõige meeldejäävama nüansi lisavad, jagan siinkohal teiega oma suvise kodujuustukastme retsepti, mida olen sadu kordi igal suvel meisterdanud ja mis lihtsalt meeldib kõigile, nii pisikestele kui suurtele, koertest kõnelemata:

Kodujuustukaste mistahes grillroa kõrvale

4 inimese jaoks läheb vaja:

• 400–500 g kodujuustu
• 2 spl head majoneesi (nt Hellmansi vabakanade munaga)
• 2 spl Extra Virgin külmpress oliiviõli
• 1 tl riivitud mädarõigast (saab ka ilma)
• sidrunisoola või lihtsalt meresoola ja mõni tilk sidrunimahla või -õli
• 1 keskmine punane sibul, peeneks hakitud
• 1 küüslauguküüs, läbi pressi pressitud

Kui soovid rohkem salati moodi rooga, haki sisse ka värskeid tomateid ja kurke, rohelisi lehtköögivilju ja ürte.

Sega kõik kokku ja ongi võrratu lisand valmis.

Head algavat vananaiste suve ja

Armastust teie südameisse ja padadesse!

Evelin