Evelin IlvesFoto: Mari Luud
Kolumnid
27. august 2020, 07:26

EVELIN ILVES | Pean küll praegu kohvri pakkima – aga ma tulen tagasi! (1)

Suvi kestab täiega. Igal aastal septembris-oktoobris imestan, miks meie inimesed ei käi sügisel Eesti saartel puhkamas, kui ka vaid nädalavahetus soojas meres ja päikesepaistes laeb töönädalaks akud palju võimsamalt täis kui linna jäämine.

Suvi kestab täiega. Igal aastal septembris-oktoobris imestan, miks meie inimesed ei käi sügisel Eesti saartel puhkamas, kui ka vaid nädalavahetus soojas meres ja päikesepaistes laeb töönädalaks akud palju võimsamalt täis kui linna jäämine.

Tuttavad keelduvad kangekaelselt uskumast, et kui Tallinnas või ka Pärnus on ilm hall, jahe ning sajune, on eriti kaugematel saartel – Hiiumaal ja Ruhnus, päike sügisel päevast päeva väljas vaheldudes suurte valgete pilvedega. Mõnikord tuleb mõnusat soojapoolset seenevihma ja siis tuleb ka hulgaliselt seeni. Metsad on sügisestel saartel nagu külluse aidad – mustikad, pohlad, jõhvikad, põldmarjad ja kõiksugu seened. Aedades valmivad õunad, pirnid, ploomid ja köögivili. Pole harv, kui kast värske kraamiga tõstetakse lihtsalt värava taha, kust soovija endale meelepärase võib kaasa haarata: kui ise ei jaksa kõike ära süüa, jagatakse lahkelt neile, kel aeda pole. Ja kõik kohad on vähemasti Hiiumaal avalik-õiguslikke õunapuid täis – ole vaid lahke ning siruta käsi välja.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99