KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL: Werneris tõstan hoopis praepöidla ja lehvitan tänulikult köögiaknasse

Tartu üks vanemaid ja väärikamaid kohvikuid Werner on juba aastaid tagasi kasvatanud enda külge ka suvehoovi, mis on suisa ideaalne väike peidupaik neile, kes soovivad küll värskes õhus einestada, kuid ei taha seda teha kõigi silme all kuskil tänava või väljaku ääres.

Astun teisipäeva õhtupoolikul hoovi ja valin hõredalt täidetud laudadest ühe seina-äärse. Mõne aja jooksul selgub, et see polnud päris hea valik, sest kogu hoovi vallutada üritav varblaste armas röövlibande tuiskas aeg-ajalt minu pea kohale vihmaveerenni äärele istuma ja puistas sealt head-paremat lauale ning krae vahele…

Kui see nunnu hetk kõrvale jätta, siis edasine polnud kuigi nunnu. Ma tean, et mul on aega täpselt tund. Esimesed viis minutit istun ja vahin varblasi, kuid hoovis pole märkigi personalist. Lähen ruumi sisse ja küsin, et kas pean letist tellima? „Ei-ei, hoovis on omaette inimene selleks!“