Video: Tatjana Iljina
Toiduvideod
14. august 2020, 09:36

VIDEOKATSE | „Kiika (k)ööki!“: kuidas mekib veisemaost tehtud balkanipärane supp

Erinevates Euroopa hullemate toitude kolmikus on tavaliselt auväärsel kohal Eesti oma kala- ja veretoodetega ning siis Balkani maad veisemao supiga. Uue toidutestimise-seeria avapauguks otsustasime proovida, kas maosupp on samasugune delikatess nagu kilud ja verivorst.

Erinevates Euroopa hullemate toitude kolmikus on tavaliselt auväärsel kohal Eesti oma kala- ja veretoodetega ning siis Balkanimaad veisemao supiga. Uue toidutestimise-seeria avapauguks otsustasime proovida, kas maosupp on samasugune delikatess nagu kilud ja verivorst.

Algus oli paljutõotav. Balkanimaad on samuti keerulise ajalooga piirkond, kus minevikukeerde on enam, kui keegi seal seedida suudab. Nad suhtuvad toitu sama väga austavalt kui eestlased. Kui looma kasvatatakse söögiks, siis kasutatakse kõik ära, ka subproduktid. Ka nemad teevad ülejäänud verest vorsti, ent lõikavad seda pigem leiva peale. Kasutust leiab ka loomamagu. Eestis valmistatakse selle abil rulaadi, Balkanil aga on megakuulus maosupp ehk škembe čorba, eestindatult tšorba.

Ma olen Balkanimaadel ringi rännanud mitmeid kordi, tšorbat aga polnud tänini proovinud. Seal on palju muid isuäratavaid toite. Ent nüüd, mil kolleeg esitas väljakutse proovida järgi kõik interneeduses halvimaks peetavad Euroopa riikide road nii-öelda tagurpidi kulinaarse rännaku raames, ei passinud enam supikest ära põlata.

Väljakutse esimene katsekivi oli sobiva toormaterjali leidmine. Balkanimaade retseptiblogid lõõritasid lohutavalt – oi, mine vaid kohalikku lihakarni ja sulle ulatatakse kenasti veisemagu! Ettevalmistatud ja odav tooraine!

Meil selline toode kaupluste nimistus puudub – kui just mitte kuivatatuna ja loomakaupa sektsioonis. Ka emakeelne veeb on veisemao toiduks kasutamise osas kidakeelne. On vaid ühe lihatootja rõkatus, et sellest saab toitu, aga ei midagi täpsemalt.

Niisiis, tuleb minna kõigi lootusetute kulinaarsete projektide tooraine hälli ehk keskturule, kus liiguvad müstilised algained. Esmaspäevahommikuselt on see koht välja surnud. Lihakarn eriti. Ent. Härrasmehest müüjal on just see, mida vaja. Värskelt tapetud, puhastamata. Haisvana – nii nagu peabki.

Kui siristan oma tugevaaktsendilises vene keeles, et kavatsen sellest eksperimendi korras inimestele suppi teha, vaatab ta mind kui vaimust vaest. Hellalt siiski

Edasi lugemiseks: