EVELIN ILVES | Ja ma ei kahetse hetkegi. Mind kanti kätel!

Arvake ära, mis neid ühendab: Muhu. Spetses. Key West. Symi. Kihnu. Corfu. Bali. Poros. Lofoten. Sri Lanka. Åland. Samos. Tivar. Kos. Cebu. Paros. Koh Lipe. Kreeta. Vormsi. Skiathos. Singapur. Hiiumaa.

Õige! Need kõik on saared. Minu imeliste elamuste haprad aiad, mis leidnud alatiseks koha südame ühes päikesepoolses salakambris. Kui seda nimestikku uurida, selgub, et pea pooled neist asuvad Vahemere piirkonnas ning kuuluvad Kreekale. Suve alguses teadsin, et vähemalt üks nimi on siit puudu...

Santorini! Olin nii palju kordi neid võrratuid sinivalgeid külasid fotodelt imetlenud. Kuid see süsimust vulkaaniline saar, mille mägede harjadel säravvalged majad justkui mahulise pitsi moodustavad, oli alati veidi kaugeks ning kättesaamatuks jäänud. Keeruline lennuteekond ning superkallid hinnad. See olla Santorini asukate filosoofia - valida hoolikalt oma külalisi. Nüüd, peale koroonakriisi, kui kõik turismist sõltuvad piirkonnad suures mahus hindu langetavad, uskusin leida võimaluse.

Ent võta näpust,