KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL | Söögielamuseks pole sellesse vanasse tublisse kõrtsi mõtet minna, sel on teine roll täita

Vaba õhtupoolik Tallinnas. Aega on, ilm selline mõnusapoolne, soe ja suvine. Otsustasin veidi vanalinnas lonkida ning vaadata, et mis koht mind kõnetab. Noh umbes nagu lapsepõlves, kui sai võidu läbi takjapõõsaste joostud ja siis loetud,et kelle dressipükste külge rohkem takjanuppe jääb. Llotakad Marati puuvillased dressid olid selleks kui loodud. Praeguses variandis – vaatame, missugune puhvet minu külge klammerdub.

Kui Raekoja plats veel pisut meenutab katkueelset aega – vähemalt osa laudadest turistirahvast täis – siis paar sammu eemale astudes on lugu hõredam. Mõned uksed on suisa kinni, teiste ees on küll lauad, aga peamiselt tühjad. Kohalikud on aastatega vanalinnas käimisest võõrutatud, väheseid külalisi aga kõikjale ei jagu.

Aga näedsa, üks puhvet kõnetabki! Suisa inimkeelselt! Väliterassi nurgalauast viipab kamraad ja hüüab ligi astuma. Mõni valik tehakse sinu eest ja las ta siis niimoodi ollagi. Legendaarne Hell Hunt saab siis seekordseks ohvriks, kelle ribidesse ma oma pöidlad torkan.